Peale nohuse nina ja valusa kurgu on aasta pimedaimal ajal probleemiks ka erinevad seedetrakti viirusinfektsioonid.
Ägedat gastroenteriiti ehk rahvakeeli „kõhugrippi” tekitavad enamasti just viirused. Kõhulahtisuse ja oksendamisega võib kulgeda ka bakteriaalne infektsioon, nagu näiteks salmonelloos või šigelloos (düsenteeria), need on aga meil, Eestis, õnneks harvemad haigused. Viirustest on sagedasim „süüdlane” rotaviirus, kuid ka näiteks noro-, astro- ja adenoviirused on üsna arvestatavad gastroenteriidi tekitajad. Haiguspilt ja peiteaeg võivad nendel viirustel olla vähesel määral erinevad, kuid ravi on sama.
Ägedale gastroenteriidile on iseloomulik kõhulahtisus, iiveldus, mõnikord oksendamine, aga vahel ka palavik ja ülemiste hingamisteede viirusinfektsiooninähud (nt adenoviiruse puhul). Viirus levib suures osas mustade käte vahendusel, mistõttu on äärmiselt oluline kätepesu! Käsi ei pea pesema mitte ainult haige pereliige, vaid ka teised samas koosluses elavad inimesed. Levik on mõnede viiruste puhul võimalik ka piisknakkusena. Haiguse peiteperiood on sageli 1-3 päeva, kestus paarist päevast kuni nädalani, mõnikord ka veidi kauem. Kuna haige võib viirust levitada ka pärast haigussümptomite kadumist (nädal-paar), peab kätepesule pärast „kõhugripi” läbipõdemist samuti palju tähelepanu pöörama.
Viiruse identifitseerimine ravi valikut ei mõjuta, proove võetakse pigem epidemioloogilisel eesmärgil – et saada teada, mis viirused sagedamini antud piirkonnas kõhuhädasid põhjustavad. Kõhulahtisuse ja oksendamise puhul on ravi sümptomaatiline, mis tähendab, et tekitajaspetsiifilist ravimit olemas ei ole. Tähtsaim on vedelikuasendus, eriti oluline on see väikelaste puhul.
Kui täiskasvanu või juba suurem laps saab reeglina kõhuviirusega ka kodus olles kenasti hakkama ja muretsema ei pea, siis imiku või väikelapse üldseisundit tasub tähelepanelikumalt jälgida. Kuldne reegel on, et ohtlik pole mitte lapse söögist keeldumine, vaid see, kui laps ei joo! Üldjuhul arstiabi vaja ei lähe, kui aga laps oksendab sageli, roe on suuremahuline (ja vesivedel), haige ei joo, tekivad keele kuivus, vähenenud sülje-ja uriinieritus või loidus, peaks konsulteerima perearstiga, vajalikuks võib osutuda ka haiglaravi.
Sümptomaatiline ravi kätkeb endas nii piisavat vedelikutarbimist kui dieeti. Joomisega peab haige tegema tasa ühelt poolt kõhulahtisuse, oksendamise ja palavikuga kaotatud vedelikuhulga (sh ka soolad!), teisalt rahuldama normaalse vedelikuvajaduse. Vedelikku peaks pakkuma sageli ja väikese kogusena, siis on suurem tõenäosus, et haige seda iivelduse puhul välja ei oksenda. Väga head on apteegis müügil olevad spetsiaalse koostisega soola-glükoosi pulbrid suukaudse lahuse valmistamiseks, sobivad ka gaseerimata vesi ja kummelitee. Suhkrurikkad ja gaasilised joogid „kõhugripi” puhul ei sobi.
Rasvasest ja lihtsuhkruid sisaldavast toidust peaks hoiduma, hästi ei sobi ka piimatooted ja leib, mida on organismil raske seedida. Oluline on aga teada, et rinnapiimatoidul oleva imiku toitmist ei katkestata! Lapse ja täiskasvanu toidulaual on kõhuhädade puhul teretulnud röstsai, riisipuder, banaan, mustika-ja rosinakissell. Ravimitest võib kõhulahtisuse puhul kasutada Smecta pulbrit ja soolestiku normaalset mikrofloorat taastavaid tablette-kapsleid, mis on käsimüügist saadaval.
Ägeda gastroenteriidi ennetamiseks on parim lahendus korralik kätepesu. Rotaviiruse, mis on peamiseks gastroenteriidi tekitajaks imikutel ja väikelastel, vastu saab ka vaktsineerida – vaktsiin on olemas imikute immuniseerimiskavas. Vaktsineerimise kohta saab lisateavet internetileheküljelt www.vaktsiin.ee või oma perearsti käest.
Autor: Evelin Raie