Peavalu on sage tervisehäire, mida kogeb elu jooksul enamik inimestest. Enamasti on tegemist kerge mööduva probleemiga ning tervishoiusüsteemi poole ei pöördutagi. Kui aga peavalu hakkab igapäevast elu segama, on mõistlik arstiga nõu pidada ja võimalik põhjus ning ravi välja selgitada.

Laias laastus võib peavalu jagada 2 suurde gruppi: 1) esmased peavalud (ei ole teiste haiguste tunnuseks) ning teisesed pevalud (põhjustatud mõnest muust haigusest, sagedamini nt kõrgest vererõhust, teatud silmahaigustest, peatraumadest, viirus – ja bakterhaigustest jne. Neid peavalusid ravitakse koos põhihaigusega).

Järgnevalt tuleb juttu just esmastest peavaludest, mis on ka kõige sagedasemad. Neist levinumad on pingetüüpi peavalu ja migreen. Samasse rühma kuulub ka kobarpeavalu, mis esineb sagedamini meestel ning just vanemas eas. Iseloomulik on tugeva, puuriva iseloomuga valu esinemine ühel peapoolel ning see võib kiirguda ka silma-või lõuapiirkonda, tekitada sama peapoole silma punetust ja pisaravoolu ning ninakinnisust. Valu kestab mõnest minutist 2-3 tunnini ja esineb teda periooditi.

Sagedasim peavalu on pingepeavalu, mida on kogenud ligi 80% inimestest. Valu võivad esile kutsuda pingeline tööpäev, stress, vale tööasend, arvutitöö, väsimus jm. Valu on tavaliselt nõrk kuni mõõdukas ja esineb oimu-, kukla-ja otsmikupiirkonnas. Tekib tunne, nagu oleks liiga kitsas müts või kiiver pähe surutud, mis pitsitab. Valu võib kesta mõnekümnest minutist kuni pea mitme päevani välja. Kui esilekutsuvad pinged jäävad kestma, hakkab ka valu suure tõenäosusega korduma.

Tõeliseks mureks on ligi 10% inimestest migreen – mõnest tunnist päevadeni kestvad peavaluhood, mis võivad olla väga piinavad ja takistada igasugust tavapärast tegevust. Sagedasti lisanduvad iiveldus ja koguni oksendamine, väiksemgi müra või valgus võib tunduda talumatuna. Iseloomulik on, et tugev valu esineb ühel peapoolel ning on pulseeriv. Migreenile võivad eelneda nägemishäired (nimetatakse ka auraks), mis ennustavad peatset peavalu teket. Migreen ei ole kahjuks väljaravitav, kuid on olemas mitmeid meetodeid, kuidas sellega toime tulla. Paljud migreeni all kannatajad on leidnud ka valu vallandavad tegurid (igal inimesel erinevad!), nt stress või – vastupidi – pingelangus, juust, punane vein, šokolaad, tsitrusviljad, menstruatsioon, ja oskavad võimaluse korral neid vältida või siis (nt menstruatsiooni korral) valu tekkeks valmis olla.

Mida saab ise peavalust vabanemiseks ette võtta? Kui valu on kerge ja möödub ruttu, ei ole mõnikord ravimit vajagi. Nii võib abi saada kergest kaela-ja õlavöötme massaažist, võimlemisharjutustest, dušist või vannis käimisest jm lõõgastavatest meetoditest, ka uni võib valu leevendada. Ennetavate meetoditena tulevad arvesse mõõdukas füüsiline koormus, talvisel ajal pea ja kaela soojas hoidmine, ereda valguse talumatuse korral päikeseprillide kandmine  jm.

Kui valud siiski on tugevamad, häirivad ja lihtsamate võtetega ei möödu, võiks abi olla käsimüügist kättesaadavatest valuvaigistitest, nagu ibuprofeen või paratsetamool. Enne valuvaigistite tarvitamist oleks hea teada ka enda muid haiguseid – nt maohaavandtõve korral peab ibuprofeeniga ettevaatlik olema, paratsetamool ei pruugi sobida aga maksapuudulikkuse puhul – siin saab nõu anda ka pereõde või –arst. Õige oleks ravimit võtta juba valu tekkel, mitte kannatada tunde, sest viimasel juhul ei pruugi valuvaigisti enam kuigi tõhus olla. Oluline on võtta ka õige annus, sest nn „alaravi“ puhul ei pruugi tablett soovitud mõju avaldada. Paratsetamooli puhul on täiskasvanul valuvaigistavaks annuseks 1g ehk siis kaks 500mg tabletti. Ibuprofeeni peaks võtma täiskasvanud inimene 400mg korraga. Abi ja meeldetuletust saab ka apteekri või arsti käest!

Kui pea valutab sageli, „koduste vahenditega“ (lõõgastumine, võimlemisharjutused, käsimüügipreparaadid) hakkama ei saa või on peavalu muul viisil häiriv, võrreldes varasemaga teistsugune, väga tugev vm, peab kindlasti arsti poole pöörduma! Mõnikord on peavalu taga teine, tõsisem, haigus või on vaja ravi täiendada. Spetsiaalseid kangemaid peavalu ravimeid (migreeni raviks mõeldud triptaanid, kroonilise valu ravimid jm) saab ainult arsti retseptiga ja sellele eelnevad põhjalik küsitlus, läbivaatus ja vajadusel ka uuringud. Kui valu on muutunud krooniliseks, on ravi keeruline, hõlmates enam mitte tavalisi valuvaigisteid, vaid inimese organismis oleva „valusüsteemi“ mõjutamist nii tõhusamate ravimitega kui füsioteraapiaga. Vajalik võib olla psühholoogi konsultatsioon ja erinevad psühhoteraapiad, mis aitavad valuga paremini toime tulla.

Tähtis on mainida, et ka tavalisi valuvaigisteid, nagu ibuprofeen ja paratsetamool, ei tohi liiga sageli tarvitada. Kui valuvaigistit läheb vaja juba pooltel päevadel kuus, on oht, et tekib krooniline peavalu, mis on ravimitest tingitud! Sellega võidelda on aga päris vaevaline. Et sellist olukorda ennetada on mõistlik ikkagi varasemalt arstile oma peavalu-murest rääkida.

Kui peavalud on pikaaegsed, siis enne arstile minekut on kasulik märkida üles (või vähemalt mõelda sellele), millal peavalu esines (nädalapäev, kellaaeg), milline oli valu iseloom, kas kaasnes iiveldust, valguskartust vm, kui kaua valu kestis, kas oli esilekutsuvaid tegureid, kas võeti valuvaigistit ning kas sellest oli abi. Sellest kujuneb nn peavalupäevik, millest on abi nii perearstile kui neuroloogile hindamaks, millise peavaluga on tegemist ja kuidas ravi korrigeerida. Kuigi enamik inimesi saab abi juba esimeste konsultatsioonide käigus, võib mõnel juhul diagnoosimine ja õige ravi leidmine, eriti kui peavalutüübid on omavahel kombineerunud või valu krooniline, osutuda kõvaks pähkliks ka kogenud spetsialistile. Sel juhul võtab abi leidmine aega, kuid pole kindlasti võimatu.

Kodus võib huvi korral tuvuda internetileheküljega www.peavalu.ee, kus on täpsemat teavet nii peavalu olemuse kui ravivõimaluste kohta. Parima abi tagab siiski hea koostöö oma raviarsti(dega).

Autor: Evelin Raie